Teise inimese vead on kui autotuled. Need paistavad silma heledamalt kui enda omad.

Sa ei saa mitte kunagi teadma seda, kui palju Sa mulle tegelikult tähendasid, seda, kui palju ma Sind tegelikult armastasin, kui palju ma olin Sinu nimel kõigeks valmis tegema, kui palju ma Sind ihkasin, kui palju ma Sind vajasin, kui palju Sa mind muutsid, kui palju Sa mulle meeldisid, kui palju ma Sinust hoolisin, sest Sind ei huvita see enam, ja olles Sinuga koos ei tulnud ma isegi selle peale, et Sinuga sellest rääkida. Alles hiljem avastatakse sellised asjad. Siis kui see väga oluline osa Sinust on puudu, alles siis Sa avastad, kui palju Sa tegelikult vajad ja meeldibu see Sulle nüüd või mitte, Sa tead, et Sa ei saa teda enam kunagi tagasi. Olgugi, et mõistus ütleb Sulle, unusta ta ära, aga tekib küsimus, kas ta on Sind ikkagi väärt?  Sa leiad peagi kellegi, kes on kindlasti temast parem, kuid tegelikult Sa enda sisimas, sügaval sisimas tead, et mitte keegi ei suudaks teda asendada, mitte et oleks keegi temast parem, lihtsalt ta oli Sinu jaoks eriline ja uskuge, seda ei ole nii kerge unustada. Ka peale mitmeid kuid Sa mõtled, kui hea teil koos oli, kui eriline ta sel ajal Sinu jaoks oli, mis siis et Sa nüüdseks oled juba ilmselgelt uue silmarõõmu leidnud, Sa siiski mõtled temast vähemalt korra päevas, sest paljud pisiasjad meenutavad Sulle teda. Ta võib Sulle öelda, et soovib et ta ei tunneks Sind, soovib, et Sa poleks iial ta ellu tulnud, soobid et Sa siit minema läheksid, öeldes Sulle kui palju ta Sind vihkab ja räägib, et kõik mida ta on Sulle kunagi öelnud pole tegelikult talle mitte midagi tähendanud ja ütleb, et oleks parem kui Sa üldse surnud oleksid, kuigi ainult Sina tead ja tunned teda niimoodi, nagu mitte keegi teine veel teda tundnud ei ole, sest teie vahel oli see eriline side, midagi sellist mis sõlmis teid. Ta vaatas Sulle igakord kui Sinu juurest ära läks silma ja lubas, et ei jäta Sind iial, juhtugu mis tahes, lubas, et hoiab Sind... kuid näed, asjad ja inimesed muutuvad. Alati ei ole kõik nii nagu roosade prillide läbi tundub. Võib ju vahest juhtuda, et see kõige kallim inimene, keda armastad jätab Su lihtsalt ... ütleb erinevaid, väga haavatavaid asju, mis Sulle alles mõni minut kohale jõuavavad. Alles mõni minut või tund, või isegi päev hiljem Sa saad aru, mis tegelikult nüüd juhtunud oli. Avastad näiteks alles järgmine päev, et ta jättis Su .. Siis jõuab Sulle kõik reaalselt kohale, mõtled kõigile mida te koos tegite, kuidas ta Sind südames naerma oskas panna, kuidas te koos lollitasite, kaklesite ja vaidlesite, tunned, et see kõik on kadunud ja Sa ei saa enam selle jaooks mitte midagi teha. See on lihtsalt kõige valusam tunne maailmas. Ja siis võtad mõne Sulle kalli asja, näiteks tema kingitud mõmmi ja meenutad, kui hea Sul temaga oli ja lased pisaratel tulla. Sa tunned, et tahaks ennast lihtsalt nutta tühjaks, tahaks nutta nii kaua, et enam ei  jaksa hingata, tahad nii kaua nutta kui enam nii paganama valus ei oleks, tahad et nutmine aitaks, aga ei, see ei muuda mitte midagi. Sa võid ju endast kõige selle välja lasta, aga miskipärast parem ju ikkagi ei hakka. Sa hakkad mõtlema, et milline tühjus nüüd Su sees on, selline tunne nagu oleks süda seest rebitud, nagu pool Sinust endast oleks nüüd surnud. See on väga-väga valus tunne. Tunne nagu tahaks surra, kuigi on natuke labane mõelda, et hakkad end mõne poisi pärast tapma ... Lihtsalt kui hull ka olukord ei oleks siis tea, et alati on kõik mööduv...  kuid hinge jääb alati valus mälestus, mille rikkusid Sa ise, et ei olnud tema jaoks piisavalt hea ...